XIX sajandi alguses jätkab Prantsusmaa moe dikteerimist. Sajandi esimesel veerandil lõikasid mehed oma juuksed üsna lühikeseks, jättes vaid ette pikema tuka. Soengud olid lokitud ja kaunilt seatud.
Vuntsid aeti maha ning lõug paljaks, see-eest tuli moodi põskhabe. Tuleb märkida, et tol ajal suuri habemeid Euroopas üldiselt ei kantud. Ent hiljem hakkasid liberaalsed kodanlased siiski habet kandma ja sajandi teine pool kujunes täishabeme kõrgajaks. 60.-70. aastatel peeti habeme puudumist juba lausa ebaviisakaks.
XIX sajandi lõpuks võttis soeng üha korrektsema ilme. Selle soengu puhul lõigati juuksed tagant väga lühikeseks ning pealae keskele kammiti seitel ja tukajuuksed keerati poolkaarekujuliselt külgedele. Vahepeal moes olnud lokid kadusid täiesti ja soeng muutus nii siledaks, et seda oli võimalik saavutada vaid kuulsa briljantiiniga (glütseriini või riitsinusõli lahus parfümeeritud piirituses). Sellest perioodist pärinevadki linakesed toolileenidel, et kaitsta polsterdatud mööblit õliga läbi imbumast.
1820. aastal ilmus uus naiste soengute siluett. Soengusse kammiti lahk ning juuksed koguti kokku kõrvade kohal. Hiljem lisandus sellele ka juustekuhil kuklal.
Kuninganna Victoria ajastu Inglismaal olid naise au ja uhkus tema juuksed. Tegelikult olid need kohutavas seisukorras, sest väga palju kasutati lokitange ning nendega kõrvetades, rikuti juukseid. Naised ei lõiganud oma juukseid kunagi, kui siis ainult tõsise haiguse korral.
XIX sajandi keskpaika iseloomustab naistel lopsakas, lahtiste lokkidega soeng. Pehmema soengumoe juurde käis sageli ka juuksevõrk. See oli valmistatud tavalisest või siidniidist ja tihti oli sellel siidist vooder ja kalliskivid kaunistuseks. Soengule mahu ja kõrguse andmiseks kasutati palju šinjoone. Allikas: Iluguru