barokk
|
Kuningas Louis XIV esialgu parukaid ei tunnustanud, sest tema enda juuksed olid väga tihedad. Hiljem hakkas ta juuksekasv siiski märgatavalt hõrenema ning tal ei jäänud muud üle, kui kehtestada üleüldine parukakandmise kord. Alguses olid Louis XIV parukad suhteliselt lihtsad, edaspidi ilmusid parukad ”Lõvilakk” ja ”Puudel”, mis otseselt viitasid nende loomade väljanägemisele. Parukad kasvasid ka kõrgusesse, millega Louis XIV pikendas oma lühikest kasvu. Parukaid hakati eristama ka vastavalt seisusele. Vaimulikel olid keskmise tiheduse ja ümara kujuga parukad, kõrgetel ametnikel kõrged, kandilise kujuga. Sõjaväelaste parukad seoti tagant lindiga kinni.
Louis XIV noorukipõlve perioodil „noorenesid“ ka daamid, kandes kas lapselikku käharpead või õlgadeni ulatuvaid juukseid, mis olid tagant lindiga seotud. XVII sajandi 60. aastast levis fontange (pr) – tanuga teostatud kõrge soeng, mis püsis moes kolmkümmend aastat. Preili Angelique de Fontange`i juuksed puhus tuul jahi ajal sassi. See kaunitari ei heidutanud, ta võttis vääriskividega ehitud sukapaela ning sidus juuksed pealaele kokku. Kuningale see meeldis ja otsekohe asuti teda jäljendama.Fontanges`ina tuntuks saanud soeng sai peagi uue abivahendi, traadist raami, mis hoidis 15-20cm kõrgusel lokikuhilaid üleval. Allikas: Iluguru |