Juuksuritöös ilmus uus amet – saunamees, kes lõikas juukseid, tegi soenguid ja ajas habet, andis ka meditsiinilist abi.
Naiste iluideaaliks olid pikakasvuline heledate juustega ja tumedate kulmudega naine naine. Naised kandsid juukseid vabalt lahtiselt. Pidulikel puhkudel kaunistati juuksed ehetega. Kaunistusteks olid lindid või kullatud metallist võrud. Kõrgemast seisust naised kandsid sõlme ja seda kaunistati pärlite või vääriskividega. Moes olid mitmesugused põimitud patsid. Noored neiud kandsid meelekohtadel patse.
Naised, olenemata seisusest, olid kohustatud katma pead, nii nagu kirik nõudis. Kuni meheleminekuni võis tütarlaps kanda pikki lahtisi juukseid, mida hoidis koos pea ümber seotud pael või võrk. Abielus naised punusid vahel oma juuksed kahte patsi, need keerati kõrvade kohale kokku ning kinnitati valge lindiga, mis kattis lauba, soengu ja lõuaaluse. Kõrgemast seisusest daamid kandsid selle peal veel pärga. Naiste peakatte lisandiks kanti peent läbipaistvat vuaali või allalangeva sleifiga, mille tootmise poolest oli kuulus Reimsi piirkond.
Habet mehed ei kannud,
kuid vuntsid olid pikad.
Sellel ajastul kujunes välja uus esteetika printsiip – inimese vaimuliku maailma eelistamine ilmalikule, lahtiütlemine maistest hüvedest ja rõõmudest. Kehtestai käitumisnormid: kuidas istuda, kõndida, süüa jne.
Keskaegne soengumood pendeldas rooma ja vanagermaani kombe vahel, kus germaanlased kandsid pikki juukseid, kui inimese väärikuse ja tähtsuse tunnusmärki. Kõik küpses eas mehed kandsid habemeid. Katoliiklastest pühakud ajasid pealael pea ringikujuliselt paljaks ja katsid aetud osa väikese mütsiga.
Alates XIV sajandist ilmub Euroopas nn burgundia mood – iseloomulik on rikkus ja säravus. Kõrgematest kihtidest noored mehed hakkasid juuksed lokki keerama ja kandma oskuslikult kujundatud habemeid ja vuntse. Naiste soengud olid aga kaetud mitmesuguste hiiglasuurte ja naljakate peakatetega.