Renessanss
|
Mehed kandsid vabalt langevaid lokilisi soenguid, mille pikkus ulatus õlgadeni. Vahel kujundati juukseid ka nn võllina: pealae juuksed olid siledaks kammitud ja nende otsad keeratud sissepoole. Kõrge krae ilmumisel lühenesid soengud märgatavalt. Üldjuhul aeti näod puhtaks. Habet kandsid ainult küpses eas mehed. Noored kandsid vahel ainult vurre ja bakenbaare.
16 sajandi 20. aastail loobusid prantsuse kavalerid itaallastelt üle-võetud moest, pikkadest lokitud juustest ja lõikasid need siilisoenguks. Selle lühiaegse moemuutuse põhjustas täiesti juhuslikult kuningas Francois I. Tol ajal sai kuningas peast haavata ja arstide nõudel tuli tal juuksed lühikeseks pügada. Peadselt jäljendas tema uut soengut kogu õukond. Enne seda kandis kuningas pikki juukseid, mis pidid langema paremalt poolt kraele. Navarra Kuninganna Marguerite sai kuulsaks ülirikkalikult kaunistatud kõrgete naiste soengute algatajana. Need kujutasid endast metalltraadist karkassile tehtud tumedavärvilisi parukaid, mis puistati üle musta puudriga, pidulikumatel puhkudel aga muskaatpähkli ja hõbedaläikelise metalli puruga. Sageli juhtus, et ohtrate kaunistuste alt ei olnud parukat nähagi. Kõrge krae ilmumisel hakkasid naiste soengud kasvama kõrgusesse. Naiste soengute moodi dikteeris kuninganna. Õukonnadaamid kandsid kõrgeid karkassile kinnitatud soenguid, mis said õuna-, südame- või pirnikujulisteks vastavalt karkassile. Sellel ajal tehti juba parukaid siidniitidest, mille vahele põimiti pärleid ja pitse. Laupa ja põske täiendasid lokikesed. Daamid kandsid ka peakatte külge õmmeldud juuksekrunne ja eri värvi kiharaid, parukatele aga puistati rohkesti värvilist ja kuldset pulbrit. Allikas: Iluguru |