1940 - 1950
Teise maailmasõja puhkemisega muutus olukord majanduses väga kiiresti. Kohe tekkis puudus kõigest, sealhulgas ka toidust. Riiete ostmiseks oli vaja nii raha kui ka talonge. Inimestel soovitati kasutada vanu kardinaid, voodilinu, villaseid riideesemeid; kõikjal ajakirjadnuses ilmusid soovitused ja nõuanded, kuidas riideid ümber teha. Traditsioonilistele ehetele tuli leida alternatiive, sest väärismetallid võeti tarvitusele sõjaliseks otstarbeks. Moeehete valmistamieks kasutati plastmassi ja isegi tsellofaani. Haagid ja tõmblukud muutusid vägagi haruldusteks.
Mitte kõik ei olnud siiski nii masendav: Elizabeth Arden valmistas daamide õhturiietuse juurde veekindlast valgest sametist maski. Sõja-aastatel peeti õmbluskunsti tipuks monumentaalseid õlapaelteta õhtukleite. Viimaseks moekarjeks olid platvormkingad ning kõrge värvliosaga püksid.
Loodi uus korsett, mida kutsuti hellitavalt „herilaseks“. Uut tüüpi korsett oli mõeldud ainult pihal kandmiseks. Arhailiste haakide asemel tulid kasutusele tõmblukud. Kübaraid kanti 1940.aastatel igal võimalikul juhul. Viimased sobisid suurepäraselt uute moodsate ranges stiilis õmmeldud kostüümide juurde – väljapeetud peen välimus poleks olnud täiuslik ilma uhke kübara või sõrmkinnasteta, mis pidid lisama naiselikku sära; siinjuures andis viimase lihvi huulepulga rohke kasutamine. Pärast sõda langesid kübarad kokku, muutusid väikesteks ja taldrikukujulisteks.
1940ndatel jätkus naiste hulgas Veronica Lake‘ i loodud peek-a-boo-soengu jäljendamine. Samuti muutusid populaarseks rullidesse keeratud- või ülespandud juuksed.
Et muuta soenguid vaheldusrikkamaks, kasutati tihti šinjoone. Parukatootjad ja vastavate uuenduste loojad – valepalmikute valmistajad, kammide külge kinnitatud võltstukkade ja võltslokkide tootjad – lõikasid kolossaalseid kasumeid. Lokitud juus jäi populaarseks 1947.aastani, eriti moodsad olid püsilokid, mille tegemiseks kasutati uudset keemilise püsiloki meetodit.
Nagu eelpool mainitud, võitis töötavate naiste ja moekate keskealiste daamide seas suure populaarsuse ka ülespandud soeng, mille puhul kammiti juuksed juurtest alates hästi peadligi üles ja kuhjati lokkidena otsmiku kohale kokku. Tulemus nägi välja väga kaunis – kiharad välja rippumas omatehtud turbanitest, mis olid valmistatud kodusleiduvatest pearättidest; ja kuigi selline stiil meenutas pesunaiste soenguid läbi aegade, tundus see vallatu ja sobis paljudele. Turbaneid kanti kõikjal, sageli olid need valmistatud tsellofaanist, vanast kleidiriidest, kõigest, mis kätte juhtus; nende ülesandeks oli tuju üleval hoida. Mõnikord tehti lokke ja sätiti need pärja moodi ümber pea. Teinekord asetati jällegi soengutele peale võrk. Neljakümnendatel olid moes tugevalt värvitud juuksed, eelkõige blondeeritud.
Sõja-aastatel kosmeetikavahendite tootmine katkes, kuid naised ei leppinud kasina eluviisiga ning tõstsid selle vastu protesti. Surve oli nii suur, et valitsused otsustasid jätkata kosmeetikatoodete valmistamist, kuid toodete kvaliteet polnudendine ning ka värvivalik oli märksa tagasihoidlikum.
Meik oli lihtne- hoolitsetud kulmujoon, palju puudrit, lopsakad punased Amori vibuna kaarduvad huuled.Kümnendi lõpul propageeriti loomulikumat välimust. Rõhutati silmi, huuled värviti heledamaks. Hakati tootma kunstripsmeid ja lainereid. Kasutusele võeti karipsmekoolutaja ning moodi tuli kunstsünnimärk.
Allikas: Iluguru
Mitte kõik ei olnud siiski nii masendav: Elizabeth Arden valmistas daamide õhturiietuse juurde veekindlast valgest sametist maski. Sõja-aastatel peeti õmbluskunsti tipuks monumentaalseid õlapaelteta õhtukleite. Viimaseks moekarjeks olid platvormkingad ning kõrge värvliosaga püksid.
Loodi uus korsett, mida kutsuti hellitavalt „herilaseks“. Uut tüüpi korsett oli mõeldud ainult pihal kandmiseks. Arhailiste haakide asemel tulid kasutusele tõmblukud. Kübaraid kanti 1940.aastatel igal võimalikul juhul. Viimased sobisid suurepäraselt uute moodsate ranges stiilis õmmeldud kostüümide juurde – väljapeetud peen välimus poleks olnud täiuslik ilma uhke kübara või sõrmkinnasteta, mis pidid lisama naiselikku sära; siinjuures andis viimase lihvi huulepulga rohke kasutamine. Pärast sõda langesid kübarad kokku, muutusid väikesteks ja taldrikukujulisteks.
1940ndatel jätkus naiste hulgas Veronica Lake‘ i loodud peek-a-boo-soengu jäljendamine. Samuti muutusid populaarseks rullidesse keeratud- või ülespandud juuksed.
Et muuta soenguid vaheldusrikkamaks, kasutati tihti šinjoone. Parukatootjad ja vastavate uuenduste loojad – valepalmikute valmistajad, kammide külge kinnitatud võltstukkade ja võltslokkide tootjad – lõikasid kolossaalseid kasumeid. Lokitud juus jäi populaarseks 1947.aastani, eriti moodsad olid püsilokid, mille tegemiseks kasutati uudset keemilise püsiloki meetodit.
Nagu eelpool mainitud, võitis töötavate naiste ja moekate keskealiste daamide seas suure populaarsuse ka ülespandud soeng, mille puhul kammiti juuksed juurtest alates hästi peadligi üles ja kuhjati lokkidena otsmiku kohale kokku. Tulemus nägi välja väga kaunis – kiharad välja rippumas omatehtud turbanitest, mis olid valmistatud kodusleiduvatest pearättidest; ja kuigi selline stiil meenutas pesunaiste soenguid läbi aegade, tundus see vallatu ja sobis paljudele. Turbaneid kanti kõikjal, sageli olid need valmistatud tsellofaanist, vanast kleidiriidest, kõigest, mis kätte juhtus; nende ülesandeks oli tuju üleval hoida. Mõnikord tehti lokke ja sätiti need pärja moodi ümber pea. Teinekord asetati jällegi soengutele peale võrk. Neljakümnendatel olid moes tugevalt värvitud juuksed, eelkõige blondeeritud.
Sõja-aastatel kosmeetikavahendite tootmine katkes, kuid naised ei leppinud kasina eluviisiga ning tõstsid selle vastu protesti. Surve oli nii suur, et valitsused otsustasid jätkata kosmeetikatoodete valmistamist, kuid toodete kvaliteet polnudendine ning ka värvivalik oli märksa tagasihoidlikum.
Meik oli lihtne- hoolitsetud kulmujoon, palju puudrit, lopsakad punased Amori vibuna kaarduvad huuled.Kümnendi lõpul propageeriti loomulikumat välimust. Rõhutati silmi, huuled värviti heledamaks. Hakati tootma kunstripsmeid ja lainereid. Kasutusele võeti karipsmekoolutaja ning moodi tuli kunstsünnimärk.
Allikas: Iluguru