1950 - 1960
1950.aastad olid sel sajandil pealetükkivalt positiivseks kümnendiks. Kasvas majanduslik heaolu ning populaarseks sai üksnes vanematest ja lastest koosnev perekond nntuumperekond. Kujunenud ideaali kohaselt oli vaja abielluda, saada lapsi ja „elada õnnelikult elu lõpuni“ kenas majakese ühe ja sama mehega. Naised suruti taas elukutseliste kodukolde hoidjate rolli ja meeste osaks jäi perele elatise teenimine. Selles kultuuripildis esines veel üks uut liiki naine – karjäärinaine. Ta oli enesekindel, isegi kõigutamatu, ja tema prestiižikas veetlus oli nii rõhuv, et see tundus lausa hirmuäratav. Karjäärinaine oli vastuvõetav kõigile, kuna ta andis mõista, et õige mehe pärast oleks ta valmis ikkagi kõigest ka loobuma.
Selle kümnendi moe põhiteemaks oli naiselikkus. Kübarate, kinnaste, väikeste kotikeste ja tikk-kontsade kandmine eeldas teatud enesekindlust ja väärikat hoiakut. Kusjuures tänapäevalgi on pidulikud kindad kvaliteedi osas sama tundlikud kui kübarad. Luksuslikud pikad mustad siidkindad on aga võrratud lihtsalõikelise täispika varrukateta kleidiga. Väiksese varrukaga ja põlveni pikkusega kleidi juurde sobivad edukalt samas toonis randmeni kindad. Pidulikud kindad on aga kohased teatris, formaalsel vastuvõtul ja ballil. Tavaliselt jäetakse kindad tervitamisel ja kätlemisel kätte, kuid reegliks on, et söömise ajaks võetakse kindad ära.
Turg oli 50ndatel täis alternatiivseid võimalusi: kõrvitsakujuliseks paisutatud seelikuid, mida kanti tavaliste kleitide peal, ning noortele daamidele olid mõeldud kaheosalised trikotaažkomplektid, mille juurde kuulusid pärlikee ja uudne pikem, liibuvam seelik. Coco Chanel tõi 1957.aastal moodi kuldse ketiga käekoti. Viimane saab populaarseks veelkord 1980ndatel! Ja veel kord 2008 ja veel kord….
Kuna juuksed olid 1950.aastatel kas lühikesed või üles pandud, muutusid tähelepanu keskpunktiks kõrvarõngad – alates suurtest rõngastest ja lõpetades suurte nööbikujuliste klipsidega.
1960.aastate lähenedes hakkas range nõue kanda kübarat, kotti ja kindaid pikkamööda leebuma. Kübarad, mis moepildis edasi püsisid, olid lihtne barett, väike äärteta kübar või siis mingi moodustis pealael, mis meenutas poolikut merikarpi.
1950.aastatel muudeti soenguid pidevalt ja igal võimalikul viisil. Kord kammiti juuksed taha, siis värviti, tupeeriti, lõigati žiletiga, kanti lahtistena või pandi üles. Ohtralt hakati kasutama juukselakki ja luksuskaubast sai peagi massitoode. Juustega võis teha kõike, välja arvatud see, et nad loomulikuks jätta. Juuksurisalongi külastusest sai eluküsimus, sest soengute tegemine oli kunst, mis nõudis tõelist professionaalsust. Soengusäilitamiseks mähiti ümber pea tualettpaberit ja varuti siidist padjapüüre, autoaknaid ei avatud ja basseinipeod olid out.
Kodune juustevärvimine pakkus tootjatele olulise tähtsusega turgu. Hakati kasutama üha pöörasemaid värve, juukseid toonitati ja triibutati ka selliste ainetega, mis polnud selleks üldse mõeldud. Moes oli vesinikblond juus, kuid valida võis ka hõbedaste ja meekarva toonide vahel. Kasutati jällegi ohtralt šinjoone ja valejuukseid. Kui moodi läksid Itaaliast pärit lühikesed, üsna sasipäised soengud, mis vajasid pidevalt piiramist, oli äärmiselt peen lisada soengusse võltslokke. Samuti oli väga moekas kanda näksitud tukka või kasvatada see hoopis välja, panna pähe plastmassist võru, et juuksed eest hästi siledad oleksid, ja jätta tagumised juuksed kohevana vabaks.
Väikeste pulkrullidega tehtud lühike lokiline soeng oli trendikas, kuni järsku, nagu välk selgest taevast, ilmus uus, paisutatud kujuga soeng, mis nõudis suurte rullide kasutamist, juuste kuivatamist ja külgedelt kohevaks ajamist ning juukselakiga kinnitamist. Tupeeritud soengud said ülipopulaarseks ning suuri herilasepesa-kujulisi soenguid kanti kogu maailmas.
Eraldi tuleks siinkohal rääkida naisest nimega Grace Kelly. 1950ndatel sai ta tuntuks filmide ja meedia kaudu ning tänu oma loomulikule ilule tõusis ta koheselt iluikooniks, keda paljud jäljendada soovisid. Tema jäisest pilgust ja kaunist soengust kujunes välja tema firmamärk. Siiani on tema juuste iseloomustamiseks kasutusel väljend Grace Kelly lained. Selliste lainete saavutamiseks on õpetatud, et algselt tuleb kõik juuksed ümberringi õlakõrguselt lõigata. Alumised juuksed tuleks natuke lühemaks lõigata kui pealmised, sest see pidi andma sissepoole keeratud rullidele suurema püsivuse. Soengu tegemiseks panna tugevdavat vahtu ja juukseid veidi eelnevalt kuivatada. Siis tuleb keerata küljel asuva juukselahu juurest ülevalt alla kesmise suurusega rulle ja lõplikult kuivatada. Peale rullide eemaldamist harjata juukseid igasse suunda, kammida õigesse vormi ning näo kohale tuleb vajutada laine.
Pearõhk oli silmadel, mis omandasid uue, Egiptusest pärineva kuju– kontuurid joonistati laineriga välja ja kulmud olid lopsakamad ning madalama kaarega kui enne. Lopsakamalt mõjus ka heledama tooniga värvitud suu. Täismeiki soovitati kanda igal pool! Turg suples lauvärvide külluses, mida täiendasid veel ripsmetušid, lainerid ja silmakontuurvedelikud Värvid olid tihti liiga silmatorkavad – kannikesevärvi ripsmetušš, sinine lainer, hõbedane lauvärv või siis vasekarva ripsmetušš kahvaturohelise lauvärviga. Silmakontuurid olid otstest teravad.
Allikas: Iluguru
Selle kümnendi moe põhiteemaks oli naiselikkus. Kübarate, kinnaste, väikeste kotikeste ja tikk-kontsade kandmine eeldas teatud enesekindlust ja väärikat hoiakut. Kusjuures tänapäevalgi on pidulikud kindad kvaliteedi osas sama tundlikud kui kübarad. Luksuslikud pikad mustad siidkindad on aga võrratud lihtsalõikelise täispika varrukateta kleidiga. Väiksese varrukaga ja põlveni pikkusega kleidi juurde sobivad edukalt samas toonis randmeni kindad. Pidulikud kindad on aga kohased teatris, formaalsel vastuvõtul ja ballil. Tavaliselt jäetakse kindad tervitamisel ja kätlemisel kätte, kuid reegliks on, et söömise ajaks võetakse kindad ära.
Turg oli 50ndatel täis alternatiivseid võimalusi: kõrvitsakujuliseks paisutatud seelikuid, mida kanti tavaliste kleitide peal, ning noortele daamidele olid mõeldud kaheosalised trikotaažkomplektid, mille juurde kuulusid pärlikee ja uudne pikem, liibuvam seelik. Coco Chanel tõi 1957.aastal moodi kuldse ketiga käekoti. Viimane saab populaarseks veelkord 1980ndatel! Ja veel kord 2008 ja veel kord….
Kuna juuksed olid 1950.aastatel kas lühikesed või üles pandud, muutusid tähelepanu keskpunktiks kõrvarõngad – alates suurtest rõngastest ja lõpetades suurte nööbikujuliste klipsidega.
1960.aastate lähenedes hakkas range nõue kanda kübarat, kotti ja kindaid pikkamööda leebuma. Kübarad, mis moepildis edasi püsisid, olid lihtne barett, väike äärteta kübar või siis mingi moodustis pealael, mis meenutas poolikut merikarpi.
1950.aastatel muudeti soenguid pidevalt ja igal võimalikul viisil. Kord kammiti juuksed taha, siis värviti, tupeeriti, lõigati žiletiga, kanti lahtistena või pandi üles. Ohtralt hakati kasutama juukselakki ja luksuskaubast sai peagi massitoode. Juustega võis teha kõike, välja arvatud see, et nad loomulikuks jätta. Juuksurisalongi külastusest sai eluküsimus, sest soengute tegemine oli kunst, mis nõudis tõelist professionaalsust. Soengusäilitamiseks mähiti ümber pea tualettpaberit ja varuti siidist padjapüüre, autoaknaid ei avatud ja basseinipeod olid out.
Kodune juustevärvimine pakkus tootjatele olulise tähtsusega turgu. Hakati kasutama üha pöörasemaid värve, juukseid toonitati ja triibutati ka selliste ainetega, mis polnud selleks üldse mõeldud. Moes oli vesinikblond juus, kuid valida võis ka hõbedaste ja meekarva toonide vahel. Kasutati jällegi ohtralt šinjoone ja valejuukseid. Kui moodi läksid Itaaliast pärit lühikesed, üsna sasipäised soengud, mis vajasid pidevalt piiramist, oli äärmiselt peen lisada soengusse võltslokke. Samuti oli väga moekas kanda näksitud tukka või kasvatada see hoopis välja, panna pähe plastmassist võru, et juuksed eest hästi siledad oleksid, ja jätta tagumised juuksed kohevana vabaks.
Väikeste pulkrullidega tehtud lühike lokiline soeng oli trendikas, kuni järsku, nagu välk selgest taevast, ilmus uus, paisutatud kujuga soeng, mis nõudis suurte rullide kasutamist, juuste kuivatamist ja külgedelt kohevaks ajamist ning juukselakiga kinnitamist. Tupeeritud soengud said ülipopulaarseks ning suuri herilasepesa-kujulisi soenguid kanti kogu maailmas.
Eraldi tuleks siinkohal rääkida naisest nimega Grace Kelly. 1950ndatel sai ta tuntuks filmide ja meedia kaudu ning tänu oma loomulikule ilule tõusis ta koheselt iluikooniks, keda paljud jäljendada soovisid. Tema jäisest pilgust ja kaunist soengust kujunes välja tema firmamärk. Siiani on tema juuste iseloomustamiseks kasutusel väljend Grace Kelly lained. Selliste lainete saavutamiseks on õpetatud, et algselt tuleb kõik juuksed ümberringi õlakõrguselt lõigata. Alumised juuksed tuleks natuke lühemaks lõigata kui pealmised, sest see pidi andma sissepoole keeratud rullidele suurema püsivuse. Soengu tegemiseks panna tugevdavat vahtu ja juukseid veidi eelnevalt kuivatada. Siis tuleb keerata küljel asuva juukselahu juurest ülevalt alla kesmise suurusega rulle ja lõplikult kuivatada. Peale rullide eemaldamist harjata juukseid igasse suunda, kammida õigesse vormi ning näo kohale tuleb vajutada laine.
Pearõhk oli silmadel, mis omandasid uue, Egiptusest pärineva kuju– kontuurid joonistati laineriga välja ja kulmud olid lopsakamad ning madalama kaarega kui enne. Lopsakamalt mõjus ka heledama tooniga värvitud suu. Täismeiki soovitati kanda igal pool! Turg suples lauvärvide külluses, mida täiendasid veel ripsmetušid, lainerid ja silmakontuurvedelikud Värvid olid tihti liiga silmatorkavad – kannikesevärvi ripsmetušš, sinine lainer, hõbedane lauvärv või siis vasekarva ripsmetušš kahvaturohelise lauvärviga. Silmakontuurid olid otstest teravad.
Allikas: Iluguru