1960 -1970
Kuuekümnedad olid ajaloos märkimisväärne aeg, mil maailm näis ühinevat lootuses saavutada vabam ühiskond ja suurem võrdsus. Selle ajastu suurim mõjutaja oli muusika – ansambel The Beatles.
Tõeline murrang moes oli mini. Kümnendi edenedes asendasid minit ja sadomasohhistlikke saapaid alt laienevad püksid.
Naise loomulik ehe — juus — kaunistas teda ikkagi vaid siis, kui see on hoolitsetud ja moodsalt kammitud. Moodsa arusaama järgi pidi juus olema terve, sirge, loomuliku olekuga, kergelt koolduv. Seda suunda propageeris ka „neegritele“ möeldud Ameerika väljaanne „Ebony“, milles kasutati peamiselt mustanahalisi modelle. Samuti reklaamiti seal rohkesti juuksesirgendajaid, nahapleegitajaid ja paljusid muid „iluvahendeid“, mille eesmärk oli aidata mustanahalistel välja näha võimalikult valgete moodi. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt pidid siis mustanahalised naised alati oma juukseid sirgendama.
Soeng ise oli ka üpris lihtne, võimalikult juukse loomulikku langemist järgiv. Päevaks kammiti juuksed peaaegu sirgeks, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. Soenguks juukseid veidi ka tupeeriti, ent mitte enam kõrgendikuks laubale, vaid rohkem rõhutati kuklaosa. Õhtusoenguks kammiti lühikene juus pealaele, pikk ja poolpikk aga rohkem kuklaosale. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava joonega. Tukaks võeti küllalt palju juukseid, nii et see jäi tugev ja tihe. Silmas peeti tõde, et päevane soeng oli äärmiselt lihtne. Oli suur eksimine hea maitse vastu, kui igapäevasel tööl kanti keerukat üleskammitud soengut. Eriline soeng sobis vaid õhtuks või pidulikuks puhuks.
Valejuuste vaimustus saavutas 1960ndatel haripunkti – tüdrukud kandsid parukaid, et muuta oma isiksust. Elizabeth Arden müüs juukselehve lausa koos juustega. Juuksevärvid olid ikka veel väga silmatorkavad ja neil olid nimed nagu Lausa virsik, Magus mesi, Õrnroosa.
Lühikest jõmpsikasoengut populariseeris kuulus modell Twiggy. See sobis täiuslikult kaltsakliku stiiliga ja hapra kondiga tüdrukud nägid välja rabavad. 1960ndate aastate juhtfiguure oli Vidal Sassoon. Ta oli juuksur, kes andis poisipeale täiesti uue joone. Ta kuulutas, et hea võib välja näha ka tunde kestva soengutegemiseta ja juukseid lakiga betoneerimata. Tema revolutsiooniline five-point-cutvajas väga täpset lõikust ja ei mingit soengutegemist ning hommikul tuli juuksed vaid läbi kammida. Astmeliselt pügatud kuklajoon ja ülespaisutatud pealagi andsid soengule ideaalsed proportsioonid.
Pikad sirged juuksed olid väga populaarsed ka meeste seas. 1970ndate lähendedes tuli moodi unisex-soeng. Sellise pika ja sorgus soengu puhul oli raske teha vahet, kas tegemist on noormehe või neiuga.
Allikas: Iluguru
Tõeline murrang moes oli mini. Kümnendi edenedes asendasid minit ja sadomasohhistlikke saapaid alt laienevad püksid.
Naise loomulik ehe — juus — kaunistas teda ikkagi vaid siis, kui see on hoolitsetud ja moodsalt kammitud. Moodsa arusaama järgi pidi juus olema terve, sirge, loomuliku olekuga, kergelt koolduv. Seda suunda propageeris ka „neegritele“ möeldud Ameerika väljaanne „Ebony“, milles kasutati peamiselt mustanahalisi modelle. Samuti reklaamiti seal rohkesti juuksesirgendajaid, nahapleegitajaid ja paljusid muid „iluvahendeid“, mille eesmärk oli aidata mustanahalistel välja näha võimalikult valgete moodi. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt pidid siis mustanahalised naised alati oma juukseid sirgendama.
Soeng ise oli ka üpris lihtne, võimalikult juukse loomulikku langemist järgiv. Päevaks kammiti juuksed peaaegu sirgeks, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. Soenguks juukseid veidi ka tupeeriti, ent mitte enam kõrgendikuks laubale, vaid rohkem rõhutati kuklaosa. Õhtusoenguks kammiti lühikene juus pealaele, pikk ja poolpikk aga rohkem kuklaosale. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava joonega. Tukaks võeti küllalt palju juukseid, nii et see jäi tugev ja tihe. Silmas peeti tõde, et päevane soeng oli äärmiselt lihtne. Oli suur eksimine hea maitse vastu, kui igapäevasel tööl kanti keerukat üleskammitud soengut. Eriline soeng sobis vaid õhtuks või pidulikuks puhuks.
Valejuuste vaimustus saavutas 1960ndatel haripunkti – tüdrukud kandsid parukaid, et muuta oma isiksust. Elizabeth Arden müüs juukselehve lausa koos juustega. Juuksevärvid olid ikka veel väga silmatorkavad ja neil olid nimed nagu Lausa virsik, Magus mesi, Õrnroosa.
Lühikest jõmpsikasoengut populariseeris kuulus modell Twiggy. See sobis täiuslikult kaltsakliku stiiliga ja hapra kondiga tüdrukud nägid välja rabavad. 1960ndate aastate juhtfiguure oli Vidal Sassoon. Ta oli juuksur, kes andis poisipeale täiesti uue joone. Ta kuulutas, et hea võib välja näha ka tunde kestva soengutegemiseta ja juukseid lakiga betoneerimata. Tema revolutsiooniline five-point-cutvajas väga täpset lõikust ja ei mingit soengutegemist ning hommikul tuli juuksed vaid läbi kammida. Astmeliselt pügatud kuklajoon ja ülespaisutatud pealagi andsid soengule ideaalsed proportsioonid.
Pikad sirged juuksed olid väga populaarsed ka meeste seas. 1970ndate lähendedes tuli moodi unisex-soeng. Sellise pika ja sorgus soengu puhul oli raske teha vahet, kas tegemist on noormehe või neiuga.
Allikas: Iluguru