Soengud Vanas egiptuses
|
PIlt: http://www.novaator.ee/galerii/2187_muumiad.jpeg
Vaaraod kandsid paljudest patsidest põimitut trapetsikujulist soengut või parukat. Ehetena kanti kroone, diadeeme, jumalakujudega maske.
Alamklassi meeste kui ka naiste soengud olid ehtsad, ei kandnud parukaid. Meestel valehabemed, mis olid eelnevalt lokitud ja punutistega ehitud. Mehed ja naised lasid oma naturaalsed juuksed lühikeseks lõigata või ajasid pead paljaks. Lastel aeti juuksed maha, jättes ühele küljele üks või mitu salku, mis punuti patsi. Peamine soengu atribuut oli parukas, millel oli ka peakatte roll, kaitseks päikesekiirte eest. Paruka kuju ja mõõtmed näitasid kandja sotsiaalset kuuluvust. Parukate valmistamiseks kasutati inimjuukseid, lambavilla või taimekiude. Kõige populaarsemad paruka soengud olid alt sirgelt lõigatud, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Pidulikel sündmustel kanti pikki patsiridadesse punutud või lokilisi parukaid. Parukaid niisutati erinevate aromaatsete essentside ja õlidega. Allikas: Iluguru |
Hauakambrite seintelt ja kirstudelt leitud maalid tõestavad, et soengumood (umbes 3000 e.m.a) oli muistses Egiptuses aukohal. Arheoloogilised leiud tõendavad, et soengute evolutsioon toimus väga aeglaselt. Sama vorm säilis väga kaua kõigis ühiskonnakihtides. Soenguid iseloomustas lihtsus, tagasihoidlikkus ja nende siluetti läbis geomeetriline figuur – trapets. Muistsetel egiptlastel oli ka oma juukse jumal: barber god.
Hauakambritest on leitud nii juukdehooldusvahendite retsepte kui õpetusi mitmesuguste probleemide kõrvaldamiseks. Vaigust ja mesilasvahast segati kokku algelisi soengufiksaatoreid. Püüti leida tõhusaid vahendeid nii kiilaspäisuse kui hallide juuste vastu. Juuksekasvu loodeti taastada paljakule asetatud hakitud salatilehtedega, halle juukseid pidi aga uuesti mustaks tegema musta härja veri, mis aeti koos õliga kuumaks, jahutati ja kanti juustele. Jõukamad inimesed kasutasid isikliku juuksuri teenust, kes kuulus nende kaaskonda. Vaesemad kodanikud kasutasid rändjuuksuri teenust, kes sättis oma asjad väljas sobivaima puu najale. Mehed ja naised lasid oma naturaalsed juuksed lühikeseks lõigata või ajasid pead paljaks. Lastel aeti juuksed maha, jättes ühele küljele üks või mitu salku, mis punuti patsi. Peamine soengu atribuut oli parukas, millel oli ka peakatte roll, kaitseks päikesekiirte eest. Paruka kuju ja mõõtmed näitasid kandja sotsiaalset kuuluvust. Parukate valmistamiseks kasutati inimjuukseid, lambavilla või taimekiude. Kõige populaarsemad paruka soengud olid alt sirgelt lõigatud, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Pidulikel sündmustel kanti pikki patsiridadesse punutud või lokilisi parukaid. Parukaid niisutati erinevate aromaatsete essentside ja õlidega. Kogu meessugu ajas habet spetsiaalse sirbikujulise noaga, mis oli valmistatud kivist või pronksist. Võimukandjad uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Selleks, et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, hennat aga kasutati punakas-oranžika värvuse saamiseks. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukate värvusesse sinised, rohelised ja punased toonid. Vaarao peakatte tähtsaim kaunistus oli võimu sümbol – kuldne madu otsmikul, kelle hammustus silmapilkselt surmas. Naised kaunistasid soenguid lootoseõiega, mis asetati soengusse nii, et lille vars kulges mööda pealage ja õis asetses otsmikul. Allikas: L. Logina. (2012) SOENGUKUNST JA KUJUNDAMINE |
Egiptuse peaehe
Pilt: http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/headressThumbnail.png |