1980 - 1990
1980ndad olid hoogsa edenemise aeg. Suurlinna kõrgepalgalised noored tarkpead, kes ajasid hiigelsuuri varandusi kokku eelkõige meedia ja uue arvutitööstusega, vajutasid gaasi põhja nii töötades kui lõbutsedes ning premeerisid end ainult parimate rõivaste, autode ja muude tarbekaupadega.
Tõeliseks ohuks kujunes AIDS, mis lõi vikati ilu- ja moetööstusesse. Tähelepanu keskmesse tõusis turvaseks. Naised hakkasid ise kondoome ostma ja kaasas kandma.
Äsjaomandatud jõukusega panid äri- ja esindusnaised aluse „tõusiklikule“ stiilile. Nad ei uhkeldanud mitte ainult rahaga, vaid ka kehaga. Nüüd tunnistati, et näljutusdieet on enesepettus. Moes oli igakülgne treening ning kõik huvitusid teemadest nagu toidu vähene soolasisaldus ja toiteväärtus. Uute liibuvate spordirõivaste kõrval, mida kanti tänaval, et oma raske töö tulemustdemonstreerida, said uue tähenduse ka teksased. Need olid konservatiivsed ning neid kanti sametkingade ja valge pluusiga. Samuti olid moes rebitud teksased.
Uhkeldamispaikadeks olid kallid restoranid ning kuna sel kümnendil kasvas hea rätsepatöö, elasid päevaajal inimesed lausa kostüümides. Moodi tulid stretch-kangast lühike ja liibuv miniseelik ning tohutu suured õlandid, mis rõhutasid puusade kitsust. Sel kümnendil võeti uuesti välja ka ballikleidid. Karjääri tähtsust silmas pidades tahtsid paljud naised rõhutada „ajudega“ imagot ning kandsid prille. Paljud karjäärinaised hakkasid sel kümnendil kandma tööle minnes botaseid, vahetades need pärast reibastjalutuskäiku metroojaamast kontroris kingade vastu. Väärisehete ja ehtsate karusnahkade kandjate elustiil tõusis üldsuse huviorbiiti – oli seltskonnaajakirjade kõrgaeg. Kõige šikim aksessuaar, mis kellelgi olla sai, oli hämmastaval kombel laps. Beebi pidi olema loomulikult täiuslikult ilus, puhas ja kaunilt riides.
1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see big hair’i- kohevat soengut. Taolised soengud saadi tagasikammimise ja föönitamisega, sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed hiigelsuure klambriga hobusesabaks kuklas. Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena – ning eelistavalt ükskõik mis tooni blondidena.
Kaheksakümnendate lõpus tulid moodi ka nn „peenikesed vahvlilokid“, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega. Uudsed tangid olid alguses paljudele oma kalliduse tõttu kättesaamatud ning need, kes soovisid enam-vähem sama tulemust, pidid selle saavutamiseks meisterdama õhtuti juustesse peenikesi punupatse, et hommikul need jällegi lahti kammida. Ja eriti popp olid sa siis, kui soengu juurde kuulus ka suunaga küljele tupeeritud kõrge tukk, mille püsimiseks lisati ohtralt juukselakki.
Kaheksakümnendad olid ka esindusnaise ajastu, kes veetis pikki tunde ilusalongis ja juuksuris. Naised, kohustuslikud blondeeritud (aga ka erivärvilised) triibud juustes, olid tihtipeale äravahetamiseni sarnased.
Pungi pärand oli terve rida harjaselisi, geelitatud soenguid, mis seisid pealael püsti.
Igaüks, kes üritas vähegi sportlik ja moekas välja näha, pidi kandma juustes disaineri päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale.
Sel kümnendil muutus meik matiks, värve kasutati aga jõuliselt. Ihaldusväärne oli loomuliku väljanägemisega nahk, sageli kergelt päevitunud või koguni tedretähniline, tugevalt piiritletud suu jasilmadega. Kulmud olid paksud ja huulepulk oli sageli puhas punane või ka käreroosa. Ka silmalainer muutus väga moekaks ning lauvärvid olid tavaliselt loomulikes (pruunides) värvides. 1980ndate ilunõudeks kujunes ühtlane meigijälgedeta lõpptulemus.
Allikas: Iluguru
Tõeliseks ohuks kujunes AIDS, mis lõi vikati ilu- ja moetööstusesse. Tähelepanu keskmesse tõusis turvaseks. Naised hakkasid ise kondoome ostma ja kaasas kandma.
Äsjaomandatud jõukusega panid äri- ja esindusnaised aluse „tõusiklikule“ stiilile. Nad ei uhkeldanud mitte ainult rahaga, vaid ka kehaga. Nüüd tunnistati, et näljutusdieet on enesepettus. Moes oli igakülgne treening ning kõik huvitusid teemadest nagu toidu vähene soolasisaldus ja toiteväärtus. Uute liibuvate spordirõivaste kõrval, mida kanti tänaval, et oma raske töö tulemustdemonstreerida, said uue tähenduse ka teksased. Need olid konservatiivsed ning neid kanti sametkingade ja valge pluusiga. Samuti olid moes rebitud teksased.
Uhkeldamispaikadeks olid kallid restoranid ning kuna sel kümnendil kasvas hea rätsepatöö, elasid päevaajal inimesed lausa kostüümides. Moodi tulid stretch-kangast lühike ja liibuv miniseelik ning tohutu suured õlandid, mis rõhutasid puusade kitsust. Sel kümnendil võeti uuesti välja ka ballikleidid. Karjääri tähtsust silmas pidades tahtsid paljud naised rõhutada „ajudega“ imagot ning kandsid prille. Paljud karjäärinaised hakkasid sel kümnendil kandma tööle minnes botaseid, vahetades need pärast reibastjalutuskäiku metroojaamast kontroris kingade vastu. Väärisehete ja ehtsate karusnahkade kandjate elustiil tõusis üldsuse huviorbiiti – oli seltskonnaajakirjade kõrgaeg. Kõige šikim aksessuaar, mis kellelgi olla sai, oli hämmastaval kombel laps. Beebi pidi olema loomulikult täiuslikult ilus, puhas ja kaunilt riides.
1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see big hair’i- kohevat soengut. Taolised soengud saadi tagasikammimise ja föönitamisega, sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed hiigelsuure klambriga hobusesabaks kuklas. Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena – ning eelistavalt ükskõik mis tooni blondidena.
Kaheksakümnendate lõpus tulid moodi ka nn „peenikesed vahvlilokid“, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega. Uudsed tangid olid alguses paljudele oma kalliduse tõttu kättesaamatud ning need, kes soovisid enam-vähem sama tulemust, pidid selle saavutamiseks meisterdama õhtuti juustesse peenikesi punupatse, et hommikul need jällegi lahti kammida. Ja eriti popp olid sa siis, kui soengu juurde kuulus ka suunaga küljele tupeeritud kõrge tukk, mille püsimiseks lisati ohtralt juukselakki.
Kaheksakümnendad olid ka esindusnaise ajastu, kes veetis pikki tunde ilusalongis ja juuksuris. Naised, kohustuslikud blondeeritud (aga ka erivärvilised) triibud juustes, olid tihtipeale äravahetamiseni sarnased.
Pungi pärand oli terve rida harjaselisi, geelitatud soenguid, mis seisid pealael püsti.
Igaüks, kes üritas vähegi sportlik ja moekas välja näha, pidi kandma juustes disaineri päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale.
Sel kümnendil muutus meik matiks, värve kasutati aga jõuliselt. Ihaldusväärne oli loomuliku väljanägemisega nahk, sageli kergelt päevitunud või koguni tedretähniline, tugevalt piiritletud suu jasilmadega. Kulmud olid paksud ja huulepulk oli sageli puhas punane või ka käreroosa. Ka silmalainer muutus väga moekaks ning lauvärvid olid tavaliselt loomulikes (pruunides) värvides. 1980ndate ilunõudeks kujunes ühtlane meigijälgedeta lõpptulemus.
Allikas: Iluguru